Vana kuulutustulp

Vana kuulutustulp (Jaan Kaplinski)

Ühes linnas pargi veeres seisis vana kuulutustulp, lai ja ümmargune, nagu vanaaja kuulutustulbad ikka. Vanal ajal oli temasuguseid olnud linnas palju, aga nüüd oli tema ainukesena järele jäänud, teised kõik olid lõhutud, ja kuulutusi ning plakateid kleebiti nüüd lihtsalt seintele ja tahvlitele seinte ääres.
Nii oli kuulutustulbal igav üksi olla. Tegelikult ei olnud ta ka päris üksi: vahel istusid tema otsas tuvid ja varblased, vahel vares, kes pesitses säälsamas pargis kõrge lehise otsas. Vahel tõstis mõni möödasörkiv koer tema juures jalga, vahel nühkis mõni hulkuv kass end tema vastu. Inimesed ei olnud teda ka päriselt unustanud: ikka kleebiti tema külge uusi plakateid, küll teatri-, küll kino-, küll kontserdiplakateid, küll teateid kadunud koertest ja kassidest, küll müügi- ja ostukuulutusi.
Mida kõike inimesed müüa ja osta ei taha, mõtles kuulutustulp neid kuulutusi lugedes. Lugeda ta nimelt oskas ja lugemine oligi tema peamine ajaviide, kuigi seda, mida lugeda, oli vähevõitu. Kuulutustulp teadis pääst, mida linna teatrites mängitakse, mis koorid linnas esinevad, mis spordivõistlused on tulemas ja kus poes on odav väljamüük. Ega see just huvitav lugemine ei olnud. Huvitavad ei olnud ka rumalused, mida poisid vahel õhtuhämaras tema pääle sikerdasid. Keda siis ikka huvitab see, kas keegi Kerli on loll või et Andrus armastab Sirlit.
Kõige huvitavam oli kuulutustulbal kuulata inimeste jutte, kes temast mööda käisid ja vahel tema juurde seisma ja juttu ajama jäid. Nii kuulis ta küll vanaemade pahandamisi ulakate lastelastega, teadlaste arutlusi programmeerimisest, geenidest ja etümoloogiast, õrnu sõnu, mida armastajad üksteisele ütlesid, ja kurje sõnu, mida tülis mehed naistele ja naised meestele ütlesid.
Ükskord õhtul hilja kõndis kuulutustulba juurde joodik. Ta oli nii purjus, et ei püsinud hästi jalgel, ega näinud pimedas ka eriti, kuhu astub. Nii ei märganud ta kuulutustulpagi enne, kui põrkas temaga kokku. Pimedas tundus talle, et kuulutustulp on sein. Ta tahtis seinast mööda saada, liikus piki seina edasi, aga sein ei lõppenud ega lõppenud, sest tegelikult tuigerdas ta hoopis ümber kuulutustulba. Kui ta oli niimoodi paar tiiru ümber tulba teinud, hakkas tal hirm ja ta hüüdis:
"Appi, appi, mind on sisse müüritud!"
Kuulutustulbal hakkas joodikust kahju ja ta ütles vaiksel, aga selgel häälel:
"Loll, sa käid ümber kuulutustulba, vaata selja taha."
Joodik vaatas selja taha, nägi eemal laternat, lasi tulbast lahti ja hakkas kõikuval sammul edasi laterna poole astuma.
"Aitäh sulle, kes sa iganes oled, inimene või vaim või post," ütles ta.
See oli esimene kord, kui vana kuulutustulp kellegagi rääkis, ja esimene kord, kui keegi talle aitäh ütles. Millest kuulutustulbal oli muidugi hää meel.


On ju tore jutt? :) Ma arvan,et see on seesama kuulutustulp, mis asub Kassitoomel..seal Baer´i tänava nurgal. Too on siukse naljaka ilmega. Samas Tartus peaks neid tulpasid veel olema..